Eestikeelne kokkuvõte doktoritööst, mille ingliskeelne tervikversioon on leitav siit
Siinne doktoritöö uurib eetika rolli poliitikafilosoofias, lähtudes nüüdisaegse poliitikafilosoofia ühest kesksemast küsimusest: kas poliitikat on võimalik suunata eetiliste kaalutluste kaudu nii, et see ei taanduks dogmaatiliseks moralismiks, lõputuks väärtusvaidluseks, stabiilsuse ülimuslikkuse taotlemiseks ega poliitika käsitlemiseks eesmärgina iseeneses – ning kui jah, siis kuidas? Töös lahti hargnev arutlus ei kaitse ühtki kindlat sisulist käsitust, vaid on oma laadilt metateoreetiline. Selle keskne väide on, et normatiivset vaadet poliitikale ei saa käsitleda eetikast lahus, ent see ei eelda moraaliprintsiipidele tuginemist.
Töö keskmes on küsimus, millistel viisidel on võimalik suhestada mõtlemist eetikast mõtlemisega poliitikafilosoofiast. Seda küsimust käsitletakse töö kolmes osas. Esimene osa eristab moraali ja eetikat. Teises osas võetakse vaatluse alla kolm poliitikateooria käsitlust ning arutletakse selle üle, mil viisil üks või teine lähenemine suhtub alusväärtuste rolli ja mõju lubatavusse normatiivses teoorias. Kolmas osa on pühendatud töö kesksele teemale ehk vooruseetikale. Alustuseks avatakse vooruseetika neljast vaatenurgast ning antakse ülevaade sellest, kuidas on varem üritatud siduda vooruseetikat ja poliitikat. Kõige lõpus arendatakse välja peamiselt Nietzsche’le toetuv eetos, mis lähtub voorustele rajatud väärtustamisest, mõtestades voorust klassikalistest vooruseetikateooriatest erinevalt.
Töö leiab, et eetos on normatiivse teooria olemuslik osa ning seepärast tuleb see ka selgesõnaliselt teoorias nähtavaks teha. Eetose all mõistetakse töös väärtuseeldusi ja -valikuid, mis normatiivset käsitlust läbivalt suunavad. Samuti visandab töö ühe konkreetse vaate eetosele, mis rõhutab tähenduste loomise kaudu väärtuste mõtestamist normatiivse teoorialoome keskse protsessina.
Töö lähtekohaks on kaasaegseid ühiskondi iseloomustav kompleksne väärtusvaadete mitmekesisus, millele poliitikafilosoofia on tavapäraselt vastanud printsiipide loomisega, mis võimaldaksid poliitikat ja ühiselu korraldada väärtusvaadete sisu kõrvale jättes. Sellist lähenemist on üksjagu kritiseeritud, sest pluralistlikus ühiskonnas ei pruugi sellist eeldust vajav kokkulepe olla saavutatav ning nõnda ei saa ka piiri tõmbamine väärtus- ja korraldusküsimuste vahele olla üheselt määratletav. Seetõttu seisab poliitikafilosoofia silmitsi pingega, kus väärtuskesksed lähenemised riskivad dogmatismiga, väärtusneutraalsus aga võib taandada poliitika kas formaalseks ja tehnokraatlikuks ettevõtmiseks või siis pelgaks modus vivendi’ks. Siinne arutlus näitab, et säärane ummikseis on vähemalt osalt tingitud moraali ja eetika kokkusulatamisest väärtustest mõtlemises ning eeldusest, et väärtusmõtlemist hõlmav poliitika hõlmab tingimata just moraaliga seonduvat.
Selle väite taga olev diagnoos on täpsem kui pelk tõdemus, et nüüdisaegsed ühiskonnad on väärtusküsimustes sügavalt eriarvamusel. Nähes väärtusküsimusi moraaliprintsiipidena, kaldub poliitikafilosoofia käsitlema väärtusi nii, nagu need end esitlevad – juba kujunenud veendumuste ja langetatud otsustena – ning küsima seejärel, mida peaks poliitika tegema siis, kui erinevad veendumused omavahel põrkuvad. Küsimata jääb, kuidas ja miks need väärtusotsused selliseks kujunevad. Kui väärtuste kujunemist poliitikafilosoofias uuritakse, siis tavaliselt põhjusliku seosena: millistel asjaoludel kõnealune väärtusveendumus tekkis. Siinne töö suunab poliitikafilosoofiat esitama aga teistsugust küsimust: kuidas luuakse väärtusele selline tähendus, mis teeb sellest väärtuse looja jaoks relevantse?
Võtame näiteks usalduse. Siinses töös loodud raamistikus sõltub usalduse tähendus sellest, milliste vooruste kaudu see on konstitueeritud. Siirusele rajatud usalduse aluseks on teadmine, et öeldakse seda, mida südamest usutakse; faktitäpsusele rajatud usaldus kannab tähendust, et ütleja näeb teadmise saamise nimel nii palju vaeva, kui täielikuks teadmiseks on vaja. Nõnda võivad kaks inimest olla ühel meelel, et usaldus on väärtuslik, kuid näha erinevalt seda, mis on usalduse reetmine. Erimeelsus ei tulene sellest, et usaldust ei väärtustata, vaid sellest, milline tähendus usaldust sisustab. Otsuse tasandil paistab usaldamatus lepitamatu veendumuste kokkupõrkena, tähendusloome tasandil aga ilmneb, et erinevad on usalduse tähendust loovad alusvoorused.
Mida selle teadmisega peale hakata? Mõistes usaldust sisustavaid alusväärtusi, saame paremini mõista nii enda kui ka teise veendumuse tagamaid ning säärane nüansseeritum teadmine võib võimaldada saavutada kokkuleppe, üksmeele või siis vähemalt mõistmise otsuste taga olevate põhjuste tasandil. Näiteks võib arutelu tulemusel ilmneda, et ühe osapoole jaoks tähendab usaldus faktitäpsust ning teise jaoks siirust, ning seda teades on võimalik usaldust mõlema osapoole jaoks laiendada. Selle näite ülekandmisel poliitikafilosoofiasse saame määratleda, millist usalduse tähendust tuleks eri asjaoludel ja tingimustel oluliseks pidada.
Siinses töös arendatud eetoses on vooruste väärtustamisel määrav roll, sest voorusi nähakse inimese tunde- ja mõttemaailma võimekusena tähendust luua. Tavapäraselt on vooruseetikas voorust mõtestatud väärtuse elluviijana, kuid siin töös nähakse voorust kui tähenduse loojat ning see vaade võimaldab avada väärtuste taga olevate tähenduste mitmekesisust, selmet käsitleda neid enam-vähem üheselt mõistetavatena.
Olles töö üldülevaatega ühele poole jõudnud, on nüüd paslik välja tuua töö kuues peatükis käsitletu pisut põhjalikumalt.
Esimene peatükk eristab moraali ja eetikat. Peatüki alguses antakse ülevaade sellest, kuidas moraali ja eetikaga seonduvat on filosoofia ajaloos mõtestatud, pakkudes ka seletust nende mõistete ristkasutuse kujunemisele, mis on tekitanud poliitikateoorias väärtustest mõtlemisel probleeme, mida töös läbivalt ning eriti peatükkides 2–4 analüüsitakse. Siinse töö arusaam moraalist lähtub Nietzsche moraali genealoogiast, nähes moraali aja jooksul kujunenud sotsiaalsete suhete kujundamise vormina, mis on oma olemuselt deterministlik, taotleb kõikehõlmavust ja käsitleb suhteid kohustuste võtmes.
Eetikat käsitatakse siin töös seevastu väärtustest epistemoloogilise mõtlemise viisina. Eetika keskne küsimus on, kuidas väärtused saavad tähenduse selle kaudu, kuidas inimene kui väärtuse looja maailma tõlgendab ja sellega loovalt suhestub. Moraali ja eetika vaade sotsiaalsetele suhetele on erinev: moraal küsib, millised on meie kohustused üksteise ees, eetika aga, milline on ja võiks olla meie olemise viis üksteise suhtes ehk kuidas me loome enda jaoks suhestumuse tähendust sotsiaalses ruumis. Moraali vaates on oluline otsuseni jõudmine ning seetõttu näeb moraalne mõte käitumist sotsiaalsetest suhetest mõtlemise ekvivalendina ja moraalse otsuseni jõudmise viisi järelduslikuna. Eetika seevastu näeb väärtuse tähenduse loomist protsessina, mille keskmes on küsimus relevantsusest. Eetilise mõtlemise lähtekoht on tähelepanu mitte pelgalt mõtlemise objektile, vaid ka refleksiivselt iseendale ning seetõttu kulgeb eetiline mõte pigem narratiivses kui järelduslikus võtmes.
Moraali ja eetika eristamine toob nähtavale asjaolu, et eetika taandamine moraalile soodustab poliitikateoorias lahkarvamuste käsitlemist deterministlikult, ootusega leida neile universaalne, ühiskondlikku stabiilsust tagav lahendus. Eetiline mõtlemine – vähemasti nii, nagu see siin töös on käsitletud – on aga partikulaarne ning seetõttu on selle kohaselt mis tahes lahkarvamuste ’lahendus’ mitte pelgalt ajutine, vaid ka näiline, sest see ähmastab asjaolu, et erimeelsused lahenduste osas ei teki ’eikuskilt’, vaid nende taga on erinev arusaam probleemide olemusest.
Teine peatükk on pühendatud Rawlsi poliitilisele liberalismile, mis näitlikustab kontseptuaalset moralismi, mille järgi on stabiilse ühiskonna eelduseks õiglane kord, mis on rajatud poliitilistele printsiipidele, mida erinevate tuumveendumustega ühiskonna liikmed saavad oma maailmavaatest lähtudes omaks võtta. Peatüki keskne tõlgenduslik väide on, et Rawlsi moralism on kontseptuaalne, mitte sisuline: moraal annab raamistiku, mille sees väärtusküsimusi esitada, hõlmates näiteks moraalset vabadust, võimet mõtestada moraalset hüve ning jagatud õigluse tunnet, kuid mitte sisulisi vastuseid sellele, mis on või ei ole moraalselt õige. Viimane jääb väljapoole poliitilist protsessi ja kuulub Rawlsi nägemuses erasfääri. Peatükk arendab ka mõtet moraalsest tõest poliitilises liberalismis kui ’omanikuta’ tõest, mis võimaldab rawlsilikel kodanikel jagada arusaama, et moraalne mõte on iseväärtuslik ehk sellel ei ole kindlat instrumentaalset eesmärki. Samuti on see rawlsiliku ühiselu võimalikkuse alus, mis eeldab, et inimene kui moraalne olend on motiveeritud nägema teiste moraalset pühendumust enda omaga võrdväärselt ning selle najal õiglases elukorralduses kokku leppima. Säärane rawlsilik jagatud ausameelsus eeldab ebamõistlike ja põhjendamatute vaadete välistamist, mis on moraali iseväärtuslikkuse vaates aga paratamatu, sest ebamõistlikuks muudab doktriini rawlsiliku moraali kui sellise puudumine. Lühidalt öeldes on rawlsilik ühiskond selline, kus õiglasena tajutud kord on jätkusuutliku stabiilsuse aluseks.
Kolmas peatükk käsitleb poliitilist realismi. Realistid lükkavad tagasi poliitikaeelse moraali ja rajavad normatiivsuse ’puhtpoliitilistele’ kontseptsioonidele ehk võimu ohjamisele, korra kujundamisele ja pragmaatilisele arutlusele, mille normatiivseks kriteeriumiks on poliitilise protsessi legitiimsus. Realistid on välja pakkunud neli võimalust teoretiseerida poliitilise normatiivsuse üle väärtusi poliitikast ettepoole seadmata, lähenedes poliitikale vastavalt kas kontseptuaalselt, väärtusi filtreerivalt, instrumentaalselt või epistemoloogiliselt. Töö leiab, et ükski neist ei suuda oma eesmärke lõpuni täita, sest iga lähenemine eeldab neidsamu väärtuselisi lähtekohti, mida ta välistada soovib. Eriti selgelt ilmneb see legitiimsuse puhul, mis ei suuda luua pelgalt poliitilistele kriteeriumidele rajatud normatiivsuse mõõdupuud, mille tulemusel riskib teoreetiline käsitlus poliitikast ’just sellisena, nagu see päriselt on’ jääda pelgalt status quo’d kinnistavaks.
Samas käsitleb poliitilise realismi võtmes läbiviidav epistemoloogiline ideoloogiakriitika moraali käesoleva tööga sarnases võtmes: ekspressivistlikku mõjutusjõudu omava kognitiiv-retoorilise uskumuste süsteemina, mis näib alusväärtuslikuna ja mille kaudu võim end õigustab. Sellisena rõhutab realism, et väärtusi poliitika teenistusse rakendades peab teooria näitama, kuidas hoida neid võimu huvides kaaperdamise eest, järgides sedasama epistemoloogilist läbipaistvust, mille puudumist ideoloogiatele ette heidetakse.
Neljas peatükk analüüsib poliitilist agonismi Honigi, Connolly ja Mouffe’i kaudu. Agonistid ei näe poliitika eesmärgina moraalset konsensust ega legitiimset stabiilsust, vaid käsitlevad erimeelsust üksteise vaateid respekteeriva vastanduse võtmes, nähes seda demokraatia mitte pelgalt loomuliku, vaid selleta võimatu osana, mis annab marginaliseeritud ühiskonna liikmetele hoova valitsevate normide ja struktuuride vastu astumiseks. Võrreldes moralismi ja realismiga jõuab agonism kõige lähemale sellest mustrist väljapääsemisele, mida siinne töö diagnoosib kui väärtuste primaarsust väärtustamisprotsessis loodud tähenduse üle. Ometi toetub ka agonistlik vaade vaikimisi eeldatud väärtustele ega vasta küsimusele, kuidas kujunevad hoiakud, mida ta poliitilistelt toimijatelt eeldab. Agonism käsitleb neid hoiakuid agonistlike praktikate tulemustena, kuigi just noodsamad hoiakud peaksid looma tingimused agonistlikuks poliitikaks.
Moralism, realism ja agonism käsitlevad poliitilist protsessi erinevalt, kuid nende lähtekoht on sarnane: väärtustele rajatud alusveendumusi peetakse liiga lepitamatuks, et poliitika neid lahendada suudaks, ning nõnda jääb poliitikas üle vaid lahkarvamusi ohjata, ilma sisulisi küsimusi ette võtmata. Nõnda võetakse väärtust fikseeritud tähendusena ja väärtuse tähenduse kujunemine jääb tähelepanuta. Kui väärtusveendumusi vaadeldakse pelgalt otsuse tasandil, küsimata, kuidas nendeni jõuti, jäävad varjatuks nii veendumuste kujunemine kui ka nende põhjused. Nii püsib alusveendumuste mitmekesisuse käsitlus otseselt väljendatud veendumuste tasandil ning kättesaamatuks jääb veendumuste taga olevate põhjuste mitmekesisus. Lühidalt öeldes jääb kõrvale asjaolu, et lahkarvamused hargnevad sageli seal, kus probleem mõtestatakse, mitte seal, kus otsus langetatakse.
Viies peatükk asetab vooruse eetilise arutluse konteksti, vaadeldes Aristotelese eudaimonismi, Slote’i agendikeskset sentimentalismi ja Swantoni sihtmärgikeskset pluralismi, enne kui pöördub Nietzsche kui siinse töö peamise inspiratsiooniallika poole. Need kolm peavoolu käsitust vooruseetikast erinevad selle osas, mida voorused teevad – Aristoteles paigutab vooruse hüve tegevusse, Slote motiivi, Swanton sihistamisse –, olles siiski ühel meelel, et hüve on määratletud vooruse rakendamisest sõltumatult ning voorust hinnatakse lähtudes tema panusest hüvesse.
Nietzsche lähenemine eetilisele mõtlemisele on siinse töö kontseptuaalseks lähtekohaks. Nietzsche vaate keskmes on loomine kui inimeseks olemise keskne fenomen ning olemise muudab elavaks saatusearmastust jaatav loov väärtustamine, mis jõukohase vastupanu kaudu sisustab elamise tungi enesevõimes (der Wille zur Macht). Selle lähtekoha toel arendatakse kuuendas peatükis loovusliku vooruseetika väärtustamisele keskendunud vaade, mida siinne töö näeb ühe võimaliku poliitikateooria eetosena.
Enne kuuenda peatüki juurde asumist vaadeldakse viiendas ka varasemaid lähenemisi, mis loovad silla vooruseetika ja poliitikateooria vahele, kuid lähtuvad peavoolu vooruste käsitlusest, milles voorused omandavad poliitikaprotsessis moraalistruktuuri omadused ning nii saab voorustest universaalsete ja kohustusi genereerivate nõuete loomise vahend. Sellist käsitlust nimetan siin töös voorusmoralismiks.
Kuues peatükk on pühendatud siinse töö peamisele panusele: voorustest lähtuva eetose arendamisele poliitilises mõtlemises. Töö väidab, et kuigi igal normatiivsel teoorial on normatiivne taustahoiak, mis peegeldab selle eetilisi alusväärtusi, jääb see poliitikat teoretiseerivas sfääris sageli implitsiitseks või põgusaks. Samas ei saa kujundada normatiivset vaadet, mis teatud väärtusi sihiks seab, ilma selle normatiivsuse enda alusväärtusi määratlemata. Seetõttu toob töö teoorialoomes eetose esiplaanile ja pakub selle ühe võimaliku versioonina välja loova vooruseetilise väärtustamise. Voorusi mõtestatakse võimekusena luua väärtuste tähendust, erinedes selliselt peavoolu vooruseetikast, mis käsitleb voorusi eelmääratletud väärtuse realiseerijana.
Selle käsituse järgi on voorused epistemoloogilised võimed, millel puudub eelmääratletud hinnangut andev sisu. Näiteks aususe, siiruse ja täpsuse tähendus püsib varjul seni, kuni tähelepanu need mingile olukorrale suunab. Vooruste tähelepanuga aktiveerimisel kujundavad need väärtustamise protsessis hoiaku, kus vooruste kaudu hinnatakse nii relevantsust kui ka tähendust ning tehakse seda refleksiivselt ehk teadlikuna enese mõtte- ja tundeprotsessidest. Seega omandavad voorused tähenduse alles praksises ehk kogemuslikus kokkupuutes konkreetse olukorraga. Tähenduse loomisel kujunev hoiak on olemuslikult nägemise viis, mitte tegutsemisreegel. Indiviidi tasandil kujunenud hoiak (näiteks ausameelsus) on omakorda voorus – taaskord võimena – sotsiaalses maailmas, mille kaudu luuakse tähendus sotsiaalsele väärtusele, näiteks usaldusele.
Voorused ei osale tähendusloomes kunagi üksi, vaid alati konfiguratsioonis, mistõttu võib üks ja seesama voorus anda tähendusloomesse erinevaid tähendusvarjundeid – näiteks ei ole siirusele rajatud usaldus sama, mis täpsusele rajatud usaldus. Samuti ei ole väärtustamise protsess lineaarne ning siiruse tähendus pole etteantud ega selgepiiriline, vaid kujuneb usaldusega seotud olukorra kaudu. Väärtustamise protsessi olemuslik segasus on eetilisele tähendusloomele iseloomulik, sest erinevalt moraalist ei ole eetilises mõtlemises võimalik luua üldistavaid printsiipe, mis pealtnäha sarnastes olukordades suunistena toimiksid. Kui asetada eetilise mõtlemise keskmesse tähendusloome, nagu siinne töö seda teeb, on selge, et reeglid muudaksid väärtustamise protsessi selle olemusega vastuolus olevaks.
Väärtustamiskeskses eetikas on loovus inimeseks olemise keskne nähtus kui võime suhestuda erinevuse, vastupanu ja ebamäärasusega. Vastupanu ei ole siinkohal väärtustamise takistus, vaid selle tingimus – siinse töö sõnastuses on tegemist konstitutiivse vastupanuga, mis konstitueerib väärtustamise protsessi kui sellise. Lühidalt öeldes ei ole selle vaate kohaselt tähendusloome vastupanuga kokkupuuteta võimalik.
Vastupanu peab olema hoomatav ja ligikaudu võrdne, et sellega saaks suhestuda, ilma sellele alistumata või seda kõrvaldamata. Sellest lähtuvalt mõtestatakse ümber ka võim: see ei ole nullsummaline ressurss, mida saab kvantitatiivselt akumuleerida, vaid kvalitatiivne tunne enesevõimest, mis elab vastupanuga suhestumise protsessis. Nõnda mõistetakse võimu siinses käsitluses võimestamisena, mitte domineerimisena. Selle vaate kohaselt on domineerimine poliitikas välistatud, sest domineerimine hävitab vastupanu, millest loov väärtustamine sõltub.
Seda, mil viisil selline eetos normatiivset vaadet poliitikale võiks ilmestada, vaatleb töö demokraatia kontekstis, arutledes nn ennastloova demokraatia üle. Levinud käsitluses on demokraatlik kord end ise korrigeeriv, näiteks võimude lahususe printsiibi, esindajate tsükliliste valimiste ning aruandekohustuse ja järelevalvekorralduse kaudu. Need mehhanismid muutuvad aga jäigaks, kui korrektsiooni mõistetakse ettemääratud standardi taastamisena – siin langeb rõhk korrigeerimisele, mitte end ise-le.
Siin arutletav ennastloov demokraatia on aga just nimelt end-ise-keskne ning ei keskendu eelmääratud korra taastamisele, vaid lähtub oma liikmete tähendusloomest. Seetõttu ei ole see, mida niisugune kord üha uuesti loob, esmajoones struktuursed mehhanismid ja menetluskord, vaid tähendused, mille järgi tema liikmed elavad.
Ennastloova demokraatia ülesanne on tagada tingimused väärtustamise võimalikkuseks, taotlemata mingit etteantud sisulist eesmärki. Seetõttu sõnastab selline kord oma korraldusviisid kaalutlustena, mis ütlevad, millele tähelepanu pöörata, mitte reeglitena, mis vastuse ette annavad ja loovad kohustuse seda järgida. Reeglite asemel kaalutlustele rajatud demokraatia on koordineeriva loomuga, vähendades vajadust järelevalveks ja luues aluse usalduspõhiseks nägemuseks demokraatiast. Loovale enesekorrastumisele rajatud eetos muudab demokraatia vastupidavamaks, sest selle liikmed peavad nietzscheliku igavese taastuleku vaimus üha uuesti välja selgitama, mida nende veendumused tähendavad, ega kaota seetõttu oskust vastupanuga suhestudes tähendust luua.
See ei tähenda, et ennastloov kord oleks reeglitest täiesti vaba, vaid et raskuskese nihkub: ühiskondliku korra loomine ei jää reeglite, vaid inimeste osaks, kes sellega proaktiivselt suhestuvad. Nagu igal normatiivsel vaatel, on siingi vaja määratleda eeldused, mida demokraatia liikmetelt oodatakse (sarnaselt näiteks eespool kirjeldatud rawlsiliku õiglusloome protsessis osalejatele esitatud ootustele). Siin on selleks tähendusloome võimekus, mis rajaneb nietzschelikule elamise tungi enesevõimele, ning refleksiooni võimekus, mille aluseks on nietzschelik vaade aususele kui julgusele kogeda ebamugavat tegelikkust ja siirusele kui julgusele väljendada oma tegelikke, mitte etendatud veendumusi. Selline ühiskondlik eetos hoiab arutelu standardid avatuna ja tekitab loovat väärtustamist soodustava friktsiooni, mis muudab ennastloova demokraatia säilenõtkeks. See vastandub reeglitepõhisele isekorrigeeruvale demokraatiale, kus tähendusloome on osaliselt delegeeritud välisele autoriteedile ning ühtsetele printsiipidele rajatud ennast ’korrigeeriv’ kord on selle võrra jäigem ja hapram.
Siinse töö panus akadeemilisse arutlusse on viietahuline. Poliitikafilosoofiale pakutakse metateoreetilist käsitust teoretiseerimise eetosest, väites, et see peaks olema normatiivse teooria lahutamatu ja selgesõnaliselt esitatud osa. Ühtlasi väidetakse, et erisus moralismi, realismi ja agonismi vahel on osalt tingitud eetika ja moraali samastamisest. Metodoloogiliselt nihutab töö küsimuse sellelt, kuidas poliitilised väärtused ja printsiibid on õigustatud, sellele, kuidas väärtused väärtustamise kaudu tähenduse omandavad, ning kaitseb mõtet põimida see protsess normatiivsesse teoorialoomesse. Diagnostiline panus seisneb näitamises, et moralism, realism ja agonism käsitlevad fundamentaalset väärtuslahkarvamust lepitamatuna, sest näevad seda lahkarvamusena lahenduse, mitte probleemi mõtestamise üle. Näiteks võib lahkarvamus abistatud enesetapu lubatavuse üle olla otsuse tasandil lepitamatu, ent otsuse taga peituvad põhjendused sarnased ja seega lepitatavad. Vooruseetikale pakub töö vooruste ümbermõtestuse: voorused on epistemoloogilised võimed eetiliseks tähendusloomeks, erinedes peavooluteooriast, kus voorus on väärtuse väljendaja. Sidudes Nietzsche eetikast laenatud loovuse, elamise tungi enesevõime ja amor fati siinse töö käsitlusega voorusest kui võimest tähendust luua, seab töö eetilise väärtustamise protsessi tingimuseks konstitutiivse vastupanu olemasolu. Demokraatiateooriale visandab töö ennastloova demokraatia eetose ning näitab, mida loova väärtustamise eetos normatiivsetelt teooriatelt vajab: poliitilise protsessi eesmärgiks peab olema tingimuste loomine konstitutiivse vastupanu võimaldamiseks.
Siinkohal on oluline rõhutada, et töö ei loo uut teooriat demokraatiast ei sisulises ega formaalstruktuurses mõttes. Siinses töös käsitletud demokraatiaeetose mõte on näidata, kuidas pühendumus loovale väärtustamisele mõtestab demokraatlikku poliitikat viisil, mis ei eelda kodanikelt konsensust ega ole tagatud järelevalvega. Ühtlasi sõnastab see vaade kolm kontseptsiooni, mida poliitikaprotsess saab rakendada erinevatest alusveendumustest sõltumatult: konstitutiivne vastupanu, poliitiliste korralduste sõnastamine kaalutluste, mitte reeglitena, ning eristus koordineeriva ja järelevalvelise korra vahel.
Siinse töö arutelu toimub eetose tasandil. Siin ei pakuta poliitika institutsionaalset mudelit, poliitikameetmeid ega otsustusprotseduure. Hea väärtustamise kriteeriumid on esitatud laiapõhiselt, jättes avatuks tegevusspetsiifilised küsimused, näiteks kuidas määratleda, milline vastupanu on sobiva suhestumishõõrdega ning mida teha eetost eitava ehk agressiivse jõuga. Nende küsimustega saab siinse töö jätkuks edasi liikuda, eelkõige näiteks esindatuse rolli mõtestamisel loova väärtustamise eetose kontekstis.
Kõnealune eetos tõstab esile iga ühiskonna liikme olulisuse poliitikas ning tähendusruumi kui poliitika esmase sfääri, nihutades erimeelsuste asukoha lahendustelt probleemi olemuse mõtestamisele. Selles käsitluses ei peaks poliitiline mõte sihtima esmajoones stabiilsust, konsensust ega alalist agonistlikku vastasseisu, vaid kultiveerima tingimusi, milles üksikisikud ja kogukonnad saavad loovalt suhestuda küsimusega, milline võiks olla meie olemise viis üksteise suhtes. Poliitikaprotsessis käsitletavad küsimused ei ole selles vaates probleemid, mis tuleb lõplikult lahendada, vaid ajendid vastupanu ja erinevusega suhestumiseks. Poliitikafilosoofia omakorda ei ole distsipliin lõplike vastuste pakkumiseks, vaid mõtteviis, mis otsib küsimusi, mille kaudu poliitiline elu püsib avatuna, refleksiivsena ja loovalt vastuvõtlikuna.
Lõpetuseks ei ole töös arendatud eetosele toetuv poliitika käsitletav asjana iseeneses või eetikast eraldiseisva ’mänguna’, kus on oma reeglid, võitjad ja kaotajad, vaid protsessina, mille esmane fookus on ühiskonna liikmete olemise viis ehk dispositsioon üksteise suhtes nõndanimetatud sparringupartneritena, mitte vaenlaste või instrumentaalse kasu objektina.